Ajalugu

Mõte

Iga hea asi saavat alguse lihtsast mõttest. Tänaseks Eesti autospordi ja kogupere meelelahutuskeskuseks kujunenud LaitseRallyPargi rajamise algidee tuli nooremalt Suvemaa vennastest, Siimolt. Just tema oli suur autospordihuviline, ehitas ise rallikrossiautot ning pühendus meeletu entusiasmiga kõigele, millel autospordiga vähegi tõsisem seos. Peresiseselt levivad igasugused haigusetekitajad kõige kiiremini, on väitnud tohtrid. Suvemaade vennastepaari puhul pidas öeldu autospordipisikuga nakatumise kohalt kindlasti paika. Seejuures oli vanemal vennal Üllaril kõrgeltharitud ehitajana ning projekteerijana asjadest hoopiski suurem nägemus. Algne plaan teha kuhugi mingi seitsmendajärguline trenni- või lustimisrada ei olnud perspektiivikas. Mõte kasvas suuremaks, mingile pisikesele rajapunnile ei leidunud tulevikuvisioonides enam kohta ning peagi otsustati, et mõttekam on rajada juba korralik ning Eesti oludes unikaalne autoalane teemapark. Suured, tulevikku vaatavad ja hulljulged mõtted on aga Eesti autospordile mõeldes tagurlike ning konservatiivsete vastuseisjate abil pea alati end ajaloo prügikastist leidnud. Kahjuks läks nii aastakümneid tagasi planeeritud F1 rajaga kui ka Estonia vormelitehasega, rallikoolide ning põnnide soap-boxi sarjade korraldamisega. Mõnel hetkel tundub, et mõned eriti tähtsad otsustajad saavadki end välja elada vaid tagurlikkuse ja kadeduse abil. Ent vendadel Suvemaadel oli oma autospordi kompleksi väljaehitamise mõte siiski jonnakalt päevakorda võetud. Seda mõtet mõlgutati aastal 2004.

Vennad

Ühe korraliku rallikompleksi valmimiseks olevat vaja nelja asja: piisavalt suurt ja vaba maalappi, tegusaid inimesi, kes on kiindunud autosporti ning jagavad ehitusasju, lisaks veel meeletut tahtejõudu ülemaailmselt bürokraatialahinguväljalt kilbiga naasmiseks ning natuke raha. Viimase tingimuse puhul on sõna“natuke“ muidugi suhteline mõiste. Vendadel oli kahe peale kokku täidetud kaks tingimust. Nooremal, Siimol, oli meeletu huvi rallit ja rallikrossi sõita, päevade kaupa masinaid putitada, ühesõnaga – elada täisverelist elu bensiini- ja õlilõhnalises tehnikamaailmas. Vanemal, Üllaril, oli määratlemata noorsandieast peale tohutu huvi ehitamise vastu. Loomulikult käisid asja juurde nii metsaonnid kui ka hilisemad tõsisemad ehitusalased saavutused. Pärast ehitusinsenerina TPI lõpetamist asus ta 1981. aastal tööle Maaehitusprojekti, seejärel tulid kooperatiiviajastu, oma maja ehitamine ning osalused eraettevõtluses ning projekteerimisfirmades. Aga suurtes ja edukates firmades, milles Üllar osanik oli, võib teinekord olla kuratlikult raske konsensust leida. „Ma olen eluaeg üksik hunt olnud. Omapäi kõndija. Eks kokkuvõttes on see mind ka edasi viinud,“ ütleb Üllar Suvemaa nüüd, mil käegakatsutav tõestus LaitseRallyPargi näol on olemas. Aga selleni jõudmine pole olnud päevatöö.

Tegu

Praeguse millenniumi algul, mil Eesti kiratseva autospordi jaoks enneolematute mõõtmetega rallipargi mõte vendade peas vaevu reaalsemaid piirjooni hakkas võtma, seisti silmitsi tõsiasjaga, et kompleksi rajamise tingimustest olid täitmata kaks põhilist – vendadel polnud kodukohas maad ega ka suurt raha, millega väärikat ideed teostada. Ning omajagu hirmutas teadmine, et Eestis on igale tõsisemale autospordialasele plaanile juba eos hunnik kaikaid kodaraisse loobitud. Kas ka seekord läheb kõik tuttavaid radu pidi? Kõigepealt mindi Kernu vallavanema Enn Karu juurde uurima, kas keegi tahaks vendade kodukohas suuremat maatükki müüa. Muide, algusest peale oldi kindlad, et rallikompleks tuleks rajada koduvalda. Ühest küljest olnuks see kena liigutus kodukoha jaoks, teisalt tundus kohapeal ka kõigist ametkondlikest barjääridest läbinärimine märksa lihtsam kui võõras kandis. Kuid maad siiski oraste peale ei ostetud. Lepiti vaid müüjaga kokku, et tehing saab teoks siis, kui asjad vallas kindlad ning rajatavale rallipargile vastuseisu ei tule. Kui Üllar oli välja vaadatud maatükile eelplaneeringu ära teinud ja seda valla volikogu istungil ka tutvustanud, valitses saalis tükk aega haudvaikus. Eriti vist ei usutud, et keegi omakandimees, kes pealegi Rockefelleri suguvõsas lähisugulasi ei omanud, nii hirmsalt suure asja julgeb ette võtta.

Lõpuks katkestas vaikuse oma küla mees Ants Ploompuu ja ütles, et mida siin veel mõelda – kui nii võimsad plaanid on peetud, tuleb asi ka ära teha. Vastuhääletajaid pärast seda sõnavõttu polnudki. 2004. aasta oli siis uue rallikompleksi detailplaneeringute kehtestamise aeg. Suurt raha vendadel sel hetkel polnud, aga millestki tuli alustada. Viljandist osteti pankrotivarana greider ja kopp ning ühel maikuu päeval hakati rada sisse lükkama. Kuna vennad olid kohapeal heas kirjas, leiti ka abistajaid. Tartu Maja andis sponsorluse korras raudbetoontooteid, ka raja sillapaneelid saadi eriti soodsa hinnaga. Seejärel ehitati mõned hobiralliautod. Ja kohe tekkis suur vajadus töökoja järele. Kolm korda kirjutati toetustaotlusi EAS-ile, kuid alustavat firmat ei peetud sel alal ilmselt piisavalt jätkusuutlikuks. Pealegi oli senine majandustegevuski peaasjalikult vanema venna firma Pikoprojekti laenudele üles ehitatud. Lõpuks otsustasid vennad läheneda eesmärgile ringiga ning esitasid taotluse turismiprojektile. Ja siis leiti EAS-is ka kena mõttekaaslane, kes vendade eraldatud 3,125 miljoni eesti krooniga (~200 000 eurot) saadi lõpuks esimestest takistustest üle. Vajaliku omaosaluse peale tuli muidugi veel laenu võtta. See oli selline rahaline süst, mis pani tegevusplaanid teise valgusesse. Väiksemaid toetussummasid on hiljem saadud ka läbi LEADER programmi PRIA-lt, kuid see kõige esimene aitas siiski enim. Muidugi, ”peasponsorilt” Pikoprojekt on ralliparki investeeritud mitmeid miljonid eurod, Üllari säästud kõigepealt, aga see ju siiski kui raha ühest taskust teise tõstmine. Ühtekokku on LaitseRallyParki tänaseks kulutatud suur hulk raha, vendade enda tööpanust arvestamata. Kompleksis on tööd saanud hulk inimesi, kelle palgad on seni õnnestunud kuidagimoodi ära maksta. Üllar Suvemaa sõnul ongi hetkel tähtsaim see, et kogu LaitseRallyPark suudab end iseseisvalt ära majandada. Kogu töö viljade nautimise aeg tuleb osata ära oodata. Aga seni kulutatuga võrdväärset summat oleks kompleksi lõpuni väljaehitamiseks siiski veel vaja. Ilmselt just seejärel hakkaksid lisaks soomlastele ja lätlastele Laitse teed jalge alla võtma ka rootslased, leedukad, venelased ja miks mitte ka veel kaugemalt tulijad. EAS otsustas rahuldada eeltaotluse ka NoorteRallyPargi rajamiseks ja eraldada selle ligikaudu 1 miljonilise projekti realiseerimiseks 50% küsitust. Sellega sai LaitseRallyPark juurde laste liikluslinnaku, pea 600 ruutmeetrise laste mängudemaja, automudelismi raja juhtimishoone ning hobikardiraja koos kogu masinapargiga (kardid, elektri- ja pedaalautod, bagid, ATV-d, tsiklid, rallisimulaatori ja palju muud).

Kerkis tühjale kohale

Aastaid tagasi ei osanuks keegi Haapsalu maanteed mööda sõitjaist kahtlustada, et siiasamasse teeäärsele lagedale platsile kerkib peagi uskumatult võimas auto-motospordi ja vabaaja keskus. Tänaseks on aga mitu rahvusvahelistele autospordinõuetele vastavat rada maas ning neil mitmeid rahvusvahelisi võistlusigi peetud. Kohalikke jõukatsumisi väga erinevatel auto- ja motospordialadel ei jõua vennad ilmselt enam isegi kokku lugeda. Valminud on ka paljud hooned, milleta üks õige tehnikaspordikompleks läbi ei saa. Suure peahoone ehk tribüünihoone ehitamine on küll veel pooleli, kuid võistluste läbiviimist see ei sega. Lisaks tuhandetele autospordihuvilistele kogu rajal toimuvast ülevaadet võimaldavale peatribüünile on valminud ka kolmekorruseline kohtuniketorn, mille teisel korrusel on õppeklass paarikümne õpilase jaoks, kolmandal korrusel aga kohtunike- ja vaatlusruumid koos ajavõtusüsteemidega ning paarikümnekohaline nõupidamisteruum. Mõistagi on viimanegi varustatud kõigi kaasaegsete tehnovahenditega, et firmadel oleks mugav oma õppepäevi läbi viia või seminare korraldada. Tribüünialustesse ruumidesse on planeeritud garaažid rendiautode hoiustamiseks ja kindlasti jääb mõni tribüünialune ruum ka klienditeeninduse tarbeks. Tribüünihoone teisel korrusel on tänaseks valminud 140 ruutmeetrine ning 100 inimest mahutav konverentsiruum. Sissekäigupoolsesse nurgatorni peaksid plaanide järgi tulema klaasseintega eraldatud VIP-loožid ning pea kaheksasajale ruutmeetrile planeeritud vastuvõtu- ja presentatsiooni-ruumid.  Esimesel korrusel on aga paiga leidnud garaažid, milles olevate vanasõidukite üle võiks juba praegu uhkust tunda iga korralik automuuseum. Ning esimest aastat on garaažiboksid täitnud ka üht tulevikueesmärki, toimides autohotellina. Mõnikümmend meetrit peahoonest eemal on juba lõpuni valmis ehitatud töökoja ja remondihoone koos kliendikohvikuga. See osa rallipargist on töös olnud juba paar aastat. Valminud on ka töökoja teine ehitusjärg, milles esimene korrus on ladude päralt. Siit leiab sportautodele nii rehve kui ka mootorijuppe, lisaks leiavad siin koha ka värvi- ja plekitöökojad. Viimased on rallipargis suisa hädavajalikud, sest kahetsusväärselt sageli sõidetakse hobiautosid puruks. Remonditöökojas on olemas kõik vajaminev – alates rehvi- ja sillastendidest ning lõpetades autopesulaga. Vähemaga lihtsalt läbi ei saa, sest LaitseRallyPargis tahetakse tehnikaspordiga tegelejaile pakkuda täisteenust. Muide, juba praegu ehitatakse seal ka turvapuure ning koguni ralliautosidki. Et inimesed mootorimürast, rajapingetest, bensiinivingust ning kõigest muust, mis tehnikaspordimaailmas kohustuslikeks koostisosadeks on, pisut lõõgastust saaksid, ehitati rallipargi servale kenasse puudesallu paar puhkemaja saunade ning ööbimiskohtadega pea mõnekümne külalise jaoks.

Rajad

Mõistagi on need rallipargis kõige tähtsamad asjad üldse. Praegu on Laitses kolm rada. Kahest ringist koosnev 2,3kilomeetrine paarisrada, kus sisemist rajaosa kasutatakse ka spetsiaalselt rallikrossi võistluste läbiviimiseks. Seega on sisemine rada vastavalt rahvusvahelistele nõuetele laiem kui 11 meetrit, ent mitte üle 25 meetri, sisaldades 40% ulatuses asfaltkattega lõike. Enim vaeva ja raha kulus seejuures just siledatele lõikudele, tribüüni ees olevale 180meetrisele asfalteeritud sirgele laiusega 20 meetrit, asfalteeritud sillapealsele ning tagasipöördekurvile. Rajad ei valmi muidugi lihtsalt ja üleöö. Mõnes mõttes on soomlastel palju lihtsam – nemad kasutavad radade aluspõhjana graniitkruusa, mida eestimaalastel kahjuks pole. Laitses kasutatav paekivikruus kahjuks tolmab päris jubedalt ning radade korrashoidmiseks ei piisa kaugeltki üksnes kastmisautodest. Jõudumööda üritatakse katsetada radade paremaks muutmiseks ka freesasfaldipuru. LaitseRallyPargis on sõidetud ka motokrossi ja seda vägagi kõrgel tasemel. Seoses rallipargi suunitluse ja suure armastusega autode vastu on aga mugandatud kaherattalistele mõeldud rada ka neljarattalistele masinatele kasutatavaks. Nii tekkiski võimalus, harjutada turvaliselt maastikusõitu meie takistusterajal. Kasutusel on ka automudelismirada, selline on Eestimaal peale Laitse veel vaid Tartus. Seni on seal edukalt läbi viidud raadio teel juhitavate off-road mudelite võistlusi. Valminud on ka juhtimistorni ehitus, mis parandab oluliselt võistlejate ja kohtunike töötingimusi. LaitseRallyPargis on juba valmis ka korralik õppesõiduplats, et tegeleda sõidukoolitusega. Ja seda mitte üksnes algajaid silmas pidades. Alarmsõidukijuhidki vajasid korralikku ning kõigile tingimustele vastavat õppesõiduplatsi, mida Eestis praegu veel õigupoolest polegi. Ja loomulikult on seal loodud siis ka kõik tingimused korralike driftinguvõistluste pidamiseks, sest see ala on noorte seas hetkel eriti pop. Kuna LaitseRallyPargis tahetakse tegevust pakkuda absoluutselt kõigile, on üha rohkem hakatud mõtlema, kuidas äratada autohuvi ka kõige väiksemates, kolme- kuni seitsmeaastastes, sest just neist kasvatatakse tulevasi Märtineid, Tänakuid ja Aavasid. Nende kõige väiksemate jaoks on kindel koht laste Liikluslinnakul, kus on maha märgitud päris auto- ja kõnniteed, paika pandud liiklust reguleerivad foorid ja märgid ning ehitatud väikesed majadki. Sellises liikluslinnakus on päris põnev uhke elektriautoga ringi kimada või kuidas?

Autod

Laitses renditakse huvilistele 2,3 kilomeetrisel paarisrajal ringikihutamiseks Ladasid, BMW-sid ning bagisid. Kiirushullude jaoks on Laitses kõik turvaline – öeldakse ju rallipargi reklaamklipiski, et TULE RALLITA MEIL, MITTE TÄNAVAL! On ka paar VFTS- tüüpi võistlusautot, kuid tavakliendile neid ei rendita. Tõelised ralliautod jäägu ikka pärissportlaste kasutada, kes nendega ka ümber oskavad käia. Niisama autosid lõhkuma pole ju mõtet hakata.  LaitseRallyPargi oma võistlussarjas BMW CUP sõidavad BMW-l nii Siimo Suvemaa kui ka Sten Suvemaa. Aeg-ajalt löövad LaitseRallyPargi klubi egiidi all kaasa ka mõned teised auto- ja motosportlased. Klubiline tegevus on hetkel jäänud suurte arendamiste käigus tahaplaanile, kuid kindlasti tuleb ka see teema lähitulevikus tõsisemalt vaatluse alla. Üllar Suvemaa lisab, et tööle on võetud praktikantegi. Alustatakse seejuures kõige elementaarsemast, autode lammutamisest. Ilmselt nii peabki, et noortes autohuvi liialt pealiskaudseks ei jääks. Üllar Suvemaal enda sõnul erilist kiiruspisikut pole verre sattunud. Seevastu lähevad tema silmad põlema kohe, kui kusagil imeilusaid vanaautosid näeb. Kusjuures eriti austusväärne koht on tema sõidukieelistustes tõldautodel, mille vanust võib mõõta peaaegu sajandiga. Tänaseks on tema vanaautokollektsioon ilmselt Eestimaal kõige uhkem ning annab silmad ette paljudele läänepoolsetele automuuseumidelegi. Selles on mitu eeskujulikult restaureeritud Ford T-d, Ford T Speedster, Ford A, Chevrolet Capitol, Buick Model 27, 1935. aasta MG Midget PA, ameerika klassikuist 1957. aasta Bel Air – ühtekokku 15 klassikalist vanaautot, ning lisaks ka 10 BMW-d, millest mitmed on siinmail absoluutsed rariteedid (mudelid 600, 700, 2002 Turbo), mõni aga äärmiselt harvaesinev (M3, 850). Lisaks veel suur hulk nõukaaegseid masinaid, mis on tänapäeval muutunud juba vägagi ihaldusväärseteks kollektsionääride silmis. Igatahes on mees osanud pilkupaeluvaid ja väärtuslikke sõiduriistu oma vanaautokollektsiooni soetada. Mõistagi on see hobi kena kopika nõudnud, kusjuures mõne soetatud sõiduki puhul läks selle restaureerimine maksma veel mitu korda ostuhinnast suurema summa. Ent teisalt on see ka korralik algkapital unistuste täideviimiseks. Üllar loodab kunagi LaitseRallyPargi territooriumile rajada vähemalt 150 sõiduriista mahutava expohalli ja mõistagi on tema tänane autokollektsioon sellise tõelise automuuseumi loomisel korralikuks algpanuseks. Muide, ta pole kade mees. Huvilised saavad juba mitmendat aastat tema vanasõidukitega ka lustisõite teha. Loomulikult läheb see midagi maksma, sest selliste autorariteetide ülalpidamine pole kaugeltki odav lõbu. Üllar Suvemaa vanaauto-kollektsioon on olnud hindamatuks toeks ka filmikunstis. Näiteks venelaste ühes viimases menuseriaalisIssajev ( legendluuraja Stirlitzi noorusaastatest) oli vähemalt kolmveerand 20-30ndate aastate olustikku sobivatest sõidukitest renditud just Üllari garaažist. Ühest pole ta aga siiani aru saanud. Miks riik pole ühe korraliku automuuseumi rajamiseks abikätt ulatanud? Autokultuurgi on üks riigi visiitkaarte ning arenenud maades on seda ka mõistetud. Ainuüksi Euroopa Liidu automuuseume külastab aastas üle 75 miljoni inimese, kuid meil pole sellise muuseumi rajamise jaoks vist sentigi eraldatud. Ja see, et uhkustada tänavatel miljoniliste seeriaautodega, millesse panustatud summadest paari aastaga juba kaks kolmandikku õhku haihtub, ei näita veel autokultuuri mõistmist. Pigem kultuuritust otsustajate tasandil. Ühe korraliku automuuseumi majandusmudelgi on kogu maailmas olnud läbi aegade absoluutselt vettpidav. Uunikautohallides korraldatakse oksjone, automüüke, seal kogunevad autohuvilised ka erinevatesse klubidesse. Mõnel pool toimivad need muuseumid omalaadsete autohotellidena, kuhu omanikud saavad oma investeeringautod ( korralikult hooldatud ja hoitud vanaauto väärtus ei lange nimelt kunagi, vaid hoopis tõuseb) teistelevaatamiseks paigutada, teinekord sealsamas töökoja ruumides selle kallal nokitseda ja vajadusel märksa kallimalt edasi müüa. Täna on Eestimaal kultuuriväärtuslikke vanaautosid veel omajagu alles, kuid enamasti hoiavad omanikud neid kusagil kapis luku taga. Kas ainult paari lähema sõbra ees uhkustamiseks? LaitseRallyPargil on Üllar Suvemaa uskumatult sihikindlal eestvedamisel ees ilmselt erakordselt põnevad ajad. Ja ilmselt koidab seal mõnegi jaoks miljon korda perspektiivsem tulevik, kui seda võib loota üksnes ööklubides aega surnuks lüües. Või tuimalt arvutiekraani põrnitsedes ning hädaldades elu ülima halluse üle.

Vana kodulehe versiooniga saab tutvuda SIIN